Auväljad

Vladimir INDRIKSON

éditions Atlantis, Tallinn

2002

Kuna ta sõitis nagu aegluubis, liikusid mootoriga ühendatud klaasipuhastajad nagu limased teod millimeetriste jõnksude haaval, kiilusid vahel pausi pidades kinni ning siis tuli rusikaga klaasile põrutada, et nad alustaksid uuesti oma pikaldast poolringis edasitagasi kulgemist. Nad maalisid tuuleklaasile määrdunud lehvikuid, saavutades nõnda oodatule hoopis vastupidise tulemuse. Pahasena, et mitte keegi peale tema ei taju ohu suurust, hakkas vanaema rahutu käega tuuleklaasi seestpoolt nühkima, alustades silmade kõrguselt ning tehes aina laiemaid ja lapikumaid ringe, vargsi isegi juhi poolele tikkudes, et mees märkaks vahet - ja läbi higikelmesse tekkinud laigu tuuleklaasi seisukorda vaadates sai vältimatult selgeks, et näha ei ole mitte kui midagi.